Cagliostro mälestused

Tallinna Kunsrihoone


Cagliostro’s mälestused

2002

Krahv Cagliostro sündis 2. juunil 1743. aastal Itaalias Palermos Giuseppe Balsamo nime all. Cagliostro isa suri varakult ning kuna ema ei suutnud poega ülal pidada, saadeti ta elama onu juurde, kuni ta sealt minema jooksis, mispeale ta saadeti seminari, kust ta taas minema jooksis. Lõpuks saadeti Cagliostro benediktiini kloostrisse, kus ta avastas, et tal on annet arstiteaduste ja keemia peale. Kuigi ta oli väga hea õpilane, püüdis ta saadud esmasest teabest sügavamale tungida. Pärast mitme aasta möödumist jooksis Cagliostro ka kloostrist minema ning liitus “vagabundide” jõuguga, mis pani toime pisikuritegusid, aga ka mõrvu. Ta oli oma sidemete tõttu vagabundidega pidevalt politsei järelevalve all ning pääses vangistusest ainult tänu onule. Sama kiiresti kui Cagliostro oli end sidunud vagabundidega, hakkas ta seitsmeteistkümneaastaselt, kui Palermosse saabus Marano nimeline kullassepp, teesklema huvi okultismi ja alkeemia vastu. Marano oli kohtunud paljude alkeemikutega, kes väitsid end suutvat metalle teiseks muuta, kuid Marano arvates olid ainult Cagliostrol selleks vajalikud võimed. Nähes, et Marano teda uskus, küsis Cagliostro temalt kuuskümmend untsi kulda (see oli väga suur summa, arvestades, et üks unts maksab praegu, 1999. a septembris, peaaegu 300 dollarit) maagiliste riituste läbiviimiseks, lubades seejärel Maranole näidata linna lähedale peidetud suure aarde asukohta. Pärast mõningat kõhklust andis Marano Cagliostrole kulla ning keskööl juhatati ta Palermost väljas asuvale põllule. Seal aga ootasid Maranot ainult mõned pätid, kelle Cagliostro oli palganud talle kallale tungima. Varsti pärast seda põgenes Cagliostro Palermost ning alustas oma maailmarännakuid. Cagliostro rändas ringi kogu maailmas, külastades Egiptust, Kreekat, Pärsiat, Rhodost, Indiat ja Etioopiat, kogudes sealseid okultismi ja alkeemia alaseid teadmisi. 1768. aastal pöördus Cagliostro tagasi Itaaliasse, suundudes esmalt Napolisse, kus kohtus ühega neist pättidest, kes olid tal aidanud Maranot rünnata. Mehed läksid Napolisse ja avasid seal kasiino, et rikastelt välismaalastelt raha välja petta. Napoli ametivõimud said nende plaanist peagi teada ning sundisid nad lahkuma. Cagliostro läks edasi Rooma, kus ta esines arstina ja teenis head raha. Roomas kohtas ta Lorenza Felicianit ehk Serafinat ning abiellus temaga. Paar elas Roomas seni, kuni inkvisitsioon hakkas Cagliostrot ketserluses kahtlustama. Nad läksid kiiresti edasi Hispaaniasse, veetsid seal mitu aastat ning pöördusid seejärel tagasi Cagliostro kodulinna Palermosse, kus Marano ta areteerida lasi. Üks aadlik päästis Cagliostro ning, olles petnud ühelt alkeemikult välja 100 000 krooni (umbes miljon dollarit), suundusid kaasad 1760ndatel aastatel Inglismaale, väites, et on avastanud alkeemikute saladuse. Cagliostro kohtus Londonis krahv Saint-Germainiga, kes tutvustas talle Egiptuse vabamüürlaste riitusi ning nooruse ja surematuse eliksiiride retsepte. Pärast Inglismaal, Saksamaal, Venemaal ja Prantsusmaal Egiptuse riituse vabamüürlaste loožide asutamist läks Cagliostro 1772. aastal Pariisi, kus müüs taas ravimeid ja eliksiire ning hakkas korraldama seansse. Cagliostro äratas kuningas Louis XVI tähelepanu ning Cagliostrost sai tema ja ta õukonna meelelahutaja Versailles’s peetud maagilistel õhtusöökidel. Cagliostro jäi Prantsuse õukonna lemmikuks kuni aastani 1785, mil ta osales kaelakee afääris, millest kujunes üks 1789. aasta Prantsuse revolutsioonini viinud oluline sündmus. Mitu aastat läks kõik veel hästi, kuni ta püüdis luua vabamüürlaste looži Roomas, mispeale inkvisitsioon ta 1791. aastal arreteeris, Rooma Saint Angelo lossi (mis asus kunagise Rooma keisri Hadriuanuse haua kohal) aresti pani ning kohtu alla andis, süüdistades teda ketserluses, maagias, nõidumises ja vabamüürluses. Pärast kaheksateist kuud kestnud protsessi mõistis inkvisitsioon Cagliostro surma, kuid paavst muutis otsuse eluaegseks vangistuseks Saint Angelo lossis. Cagliostro üritas põgeneda, kuid saadi kergesti kätte. Seejärel saadeti ta Montefeltro linna lähistel asuvasse üksildasse San Leo lossi, mis oli üks Euroopa tugevamaid vanglaid, kus ta 26. augustil 1795. aastal suri. Euroopas ei usutud teateid Cagliostro surmast ning alles pärast Napoleoni tellitud aruannet jäid inimesed uskuma, et Cagliostro on tõesti surnud.

Väidetavalt on Cagliostro üks okultismi suurkujusid, kuigi alates 19. sajandi lõpust on paljud teda šarlataniks pidanud. Tema kohta on tekkinud palju pööraseid lugusid ning need on hakanud varjutama tema elu tegelikke fakte, mis on veelgi uskumatumad kui väljamõeldised.

Kirjandus:

Encyclopedia Britannica. 11th edition. Chicago. 1911

Spence, Lewis. The Encyclopedia of Occultism. University Press. New York. 1959