Superluminous Darkness

3D projekt  koostöös Kaur Kallas’e ja Märt-Matis Lill´ega


Superluminous Darkness

3D FILM, ESILINASTUS 2011 COCA COLA PLAZA, TALLINN

Et transmeedia  aktivist Raul Rajangu  aka Luminoso on pöördunud peale viimaste aastate mastaapseid  projekte – bushenwald.com(2008) , Russkiy Razmer (2010), Bedrooms Show (2005) –  3D poole, on mõistetav, jälgides Rajangu muutumist ajas – keskmist mõõtu tahvelmaalidest suurte ja väga suurte tahvelmaalideni, sealt edasi foto-,heli-, video- ja ruumi- installatsioonid ja mixed – media. Nüüd siis 3D, mida võiks vaadelda aktuaalse reaalsuse  virtuaalse  remix´ina või ka täiusliku simulaakrumina – see/ta on justkui “elusam” kui “elu” ise.

Esilinastuv 3D projekt  “Superluminous Darkness” koostöös kineast Kaur Kallas’e ja helilooja Märt-Matis Lill´ega lisab Rajangut alati huvitanud  nähtustele   unikaalse dimensiooni – aspektid ja detailid, mis isegi ruumiinstallatsioonides märkamata võivad jääda (speed kills!), on “superluminoosselt” esil – kehasid ja atmosfääri skaneeriva 3D kaamera (Kaur Kallase supersooritus) zen-esteetika võimaldab meil kompida reaalsuse “ülihiilgavat  pimedust”  – seda paradoksaalset ( valge pimedus!) metafüüsilist põimet, millest meie meeleliselt tajutav maailm näikse koosnevat, lisades ometi veel midagi absoluutselt mittemeelelist või ülemeelelist, midagi, mis ühteaegu on nii see kui teine, nii hiilgus kui pimedus, nii olemine kui mitteolemine. Ja seda kõike Märt-Matis Lille minimaalsete esoteeriliste helimassiivide sees.

Film uurib mistahes ideoloogiliste monomaaniate – “Vabadus”, “Keha”, “Seks”, “Demokraatia”,”Religioon” jne. –  metafüüsilist toimespektrit ja nende banaalsete isandtähistajate kõikidest tähendustest tühjenemist ja invaliidistumist ühemõõtmelise reaalsuse sandistaval mõjul.
Lääne kultuur on võimetu tajuma  mitmemõõtmelise/non-dualistliku loogika   psühhoaktiivset  ja spirituaalset profiili ja on oma küündimatuses eelistanud vasturääkivust ja paradoksi ratsionaliseerida – seega siis “ära seletada”, “lahendada”, “mõistuspärastada”. Rajangu tuletab meile meelde kuivõrd mõttetu ja suitsidaalne niisugune tegevus on. Oleme oma kollektiivsete viirastuste abitud ohvrid – me ei saa juba esilemanatud tervemõistuslikkuse tondile öelda: “Sa ei saa mulle viga teha, sest sind pole  ju olemas!”

Rajangu pakutud võimalus – “superluminoossesse pimedusse” (Püha Risti Johannes), sinna kus haiged on terved ja terved on haiged, kus ratastool on võidukaarik ja võidukaarik on ratastool,  kus Obama on Medvedev ja Medvedev on Obama, kus mees on naine ja naine on mees, kus mistahes tähistaja/tähistatava loogika laguneb ja oma fallogotsistliku väe minetab, sinna kus nirvaana on sansaara ja sansaara on nirvaana. Tundub ahvatlev!

Kalev Rajangu