Nõukogude öö II

Tartu Kunstimuuseum


Nõukogude öö II

3.detsember 2010 – 31.jaanuar 2011

Raul Rajangust sai legend juba 1989. aastaks, kui kunstiavalikkus oli näinud tema kuut maali.

Kes meist ei mäletaks „Näärikuuske ja õmblusmasinat“ aastast 1984, „Lumememme Vana Annatoomikumi kõrval“ (1986) või iseäranis “Raul Rajangu ja tema abiliste saabumist Viljandisse“ (1988). Debüteerides täiesti puhta lehena, tundmatuna ning ametlikke koole põhimõtteliselt mitte läbinuna, mõjus ta tookordses kunstisituatsioonis kui sõõm puhast õhku.

Esimesena tõi ta oma maalidesse sisse nihestatud nõukogudeaegsed / sotsrealistlikud kujundid. Meenutagem, et 1980. aastate keskel polnud sotsialistlik realism veel saavutanud tänast unustatud-vana erilisust, vaid siis oli see pigem paha haigus, millest polnud väärikas rääkida.

Edasi tulid „House of Koer“ 1990-92 ning pärast mõneaastast vaikimist come backina juba otseselt fototehnikat ja installatsiooni kasutav „House of Playboy“ 1993-96 (koos Peeter Lauritsaga). 1995. aastal tekitas see oma igavese tule ja selle kohal hõljuvate pissuaaride kooslusega Moskva kunstigalerii töötajate streigi. 2003. aastast on Rajangu tegelenud hoogsalt videokunstiga, ajendiks juba tänapäevane poliitiline sümboolika ning ihad ja hirmud, mida meedias nende abil inimestesse sugereeritakse. Taaskord meeldivalt värskendav oli tema 2004. aasta näitus Kunstihoones, kus meeskoor ühel häälel ja meelel laulis hukkunud sõduri kirstu ees. (Ühel hääl, ühel meelel. Armee orkester ja meeskoor Playboy majas. 3003 ja Sweet little NATO“ 2004). Märkigem, et NATO-sse kuulumist ja välisopetratsiooni Iraagis peeti siis valdava eufooriaga ülimaks rahvuslikuks saavutuseks. Tänaseni on ta jätkanud videote ja installatsioonidega. Kuuldavasti hetkel ta aga jälle maalib.

Kõik see juhtus PÄRAST käesoleval näitusel tehtud pilte. Siin võib esimest korda näha, kuidas kõik ALGAS.

1980. aasta kevadel oli Rajangu lõpetanud keskkooli ning tegeles erinevate ekstaasiviivate tehnikatega (ka paastumine), eesmärgiks teadvusseisundi muutmine. 1981-82 järgnes sellele äärmiselt intensiivne loomeperiood, mille jooksul valmis teravdatud vaimses seisundis kogetu põhjal hulk joonistusi. Peale isikliku kogemuse kasutas ta ainesena vanu perekonnafotosid ja fragmente 1950.-60. aastatel üllitatud paraadlikest fotoalbumitest, mida leidis Viljandi Kultuurimaja pööningult (töötas koristajana). Inspiratsiooniallikaks olid ka kultuurimajas üleval olnud lastejoonistused, millelt laenatud taotluslikult saamatud kujundid jõudsid ka hilisematesse maalidesse. Nii on neis joonistustes segunenud väga isiklik ning teisalt kõigile näitamiseks väljapandud nõukogude elu. Segiläbi näilise idülliga – lasteaja lood, linde söötvad mudilased, lapsevankrit lükkav õnnelik papa, väikekodanlikku õdusust kiirgavad seltskonnapildid – on aina korduvad matused. Ka kõige õnnelikuma lapsemaailma must- valgelisus on väga ehe. Ilmselt elavad kõik kunstniku põlvkonnakaaslased läbi põrutavaid äratundmishetki, mis teeb need kellegi teise poolt läbielatud võõrad sündmused väga lähedasteks. Naudingut lisavad ning härdameelsust tõrjuvad kujutiste teravmeelne töötlus absurdi ning vaevalt, kuid tajutava irooniaga. Äärmiselt põnevalt on piltidel põimunud mitu erinevat aega – leninlikud 1920., stalinlikud 1950. ja veel viimaseid hetki vana eestiaegset hõngu säilitavad, kuid stalinlikust hirmupainest loputatud 1960. aastad.

Kui esimene teravdatud vaimses seisundis viibimise aeg aitas leida ideed, siis teine 1981-82 läbielatu, andis tehnika ja vormistuse. Esiteks lastejoonistuste lihtsate kujundite ja detailse, reaalselt ruumilise illusionistliku objekti vastandamise. Teiseks kaseiinkrundi spetsiifiliselt mati tooniga, mis meenutas nõukogudeaegseid värvilisi kriite ning erilise, otsekui tööõpetuse tunnist pärit kollaažitehnika. Järgnevas maaliseerias kasutas Rajangu taustatoonina spetsiifilist nõukogudeaegset lauapaberi rohelist. Maaliseerias, mida võis 2005. aastal näha Draakoni galeriis, tühistavad seega üksteist jõuline ekspressiivsus ja lastejoonistustest pärit kujundid. Piltidel näidatakse tookordse nõukogude ühiskonna pidupäeva ja paleusi – isakestest pungil tribüüni, Stalinit postamendil, näärikuuske nr 1 Punasel väljakul ning ihaldatud välismaiseid autosid. Joonistustega võrreldes on iroonia märksa kangem. Järgmisena tulid õmblusmasin ja näärikuusk ning Playboy maja.