Maalid

Raul Rajangu tuli kunstiareenile just sel hetkel, kus Eesti kunsti modernistliku avangardi püüdlused olid ennast täielikult ammendanud ja vaibunud. Debüüt toimus 1984. aasta noortenäitusel tööga “Õmblusmasin ja näärikuusk”. Sel hetkel valitsenud rahuliku maalikunsti taustal paistsid tema tööd silma omapärase tehnika ja julge pildikeele poolest. Tasapinnalisele alusele oli kinnitatud nii erinevaid esemeid ja väljalõikeid kui modelleeritud spetsiaalse seguga töö pinda ruumilisemaks. Tema esimesed assamblaažid olid tehniliselt küllalt lähedased Eestis viljeldud popkunsti nõukogude versioonile, kuid tööde tähendus oli teine. Varasematest assamblaažikunstnikest eristab teda hirmu puudumine kõrge ja madala kunsti ning hea ja halva maitse vahelise piiri ületamise ees. Vastupidi, Rajangu ise nihutab seda piiri täiesti vabalt ja sundimatult.

Rajangu võttis esimesena kasutusele sotsrealismi pärandi ja defineeris selle lihtsate vahenditega ümber. Tema hoiak sarnaneb siin vene kunstnike Komari ja Melamidi irooniale. Vene realistilt Viktor Vasnetsovilt laenatud maalide “Vägilased” ja “Aljonuška” reproduktsioonidga odavad, ent populaarsed seinavaibad leiavad koha Viljandi linnavaates ja töö kannab pealkirja “Kunstnik Raul Rajangu ja tema abiliste saabumine Viljandisse” (1988). Legendaarsetelt vägilastelt on võetud lihtsa ümbernimetamisega nende võim olla rahvuskangelane ja kuulsusrikka mineviku sümbol. Rajangu asendab selle endaga isikuga ja kaaperdab seega vägilase keha. Kangelasest saab zombi ja teistest tema abilised, kes kinnistasid autori selle tööga Eesti kunstiajaloo krestomaatiasse.

Maalides kasutab ta samuti rohkelt viiteid nii isiklikule perekonnaajaloole kui läbi selle ka laiemalt rahva saatusele. Pidevalt ilmuvad töödesse tuttavad Viljandi ja selle ümbruse majad, autod, perekonnapildid ja lasteraamatuillustratsioonid.