Raul Rajangu joonistused

Rajangu viibib oma varastes joonistustes - ja paradoksaalselt  kogu oma loomingus  hic et nunc - täiuslikus simulaakrumis - surnud ja (veel) elavad tegelased/sugulased/loomad asetuvad oma  kohale/kohatusele kunstniku personaalses kosmoloogias.

Ja Rajangu loomingu eksegees välistab juba eos mistahes ortodoksse hermeneutika - Rajangu kunst ei ole võimuiha (Nietzsche/Foucault) või seksuaalsue (Freud/Lacan) või poliitökonoomia (Marx/Adorno) produkt/sublimatsioon. Libiidohüdraulikaga Rajangule läheneda on ilmselgelt mõttetu. Pigem saame Rajangu puhul tuvastada teatud non/konventsionaalse protokolli (cf. Castells), mis antud kairos´es reinkarneerub antistruktuuris/liminoidis.
Ehkki kronoloogiaga jäigas tähenduses pole Rajangu juures õieti midagi peale hakata - ainus, millele võime loota on kairoloogia - asetades Rajangu varased joonistused ajalisse hüper/konteksti, leiame eest XX sajandi skisomorfse poliitilise/spirituaalse/religioosse universumi.

Võib olla kõige eksemplaarsem tolle perioodi töö on "Nõukogude öö" aastast 1981. Mida me näeme? Simultaanselt nii genuiinne nontemporaalne Panteon/Pandemonium, kui ka õõvastav poliitiline reaalsus - reaalsus, millest Rajangu kujundab oma ajatu, privaatse ja unikaalse Umwelt´i.  Ja ei mingit Lacan´i monoliitset Isa Nime/Seadust - ainus genereeriv printsiip näikse olevat absoluutselt toores/ürgne/arhetüüpne fiat - piirideta, reegliteta, illegaalne akt. Rajangu ei loo feminiinsest kaosest maskuliinset korda, ei vastandu, ei revolutsioneeru, ei hullu, ei lõhestu - ta hajub võluvalt ja süütult kõigist mis/representatsioonidest, tautoloogiatest, strateegiatest, transgressioonidest, de/konstruktsioonidest kuhu? Superluminoossesse pimedusse (Püha Risti Johannes) - sinna, kus elavad on surnud ja surnud on elavad, kus mistahes sümbolisatsioon ja tähistaja/tähistatava loogika laguneb, kus kunst kogu oma fallogotsistliku väe minetab, kus nirvana on sansara ja sansara on nirvana.